03.07 2014

Kõik sai alguse Padise Seikluspargi omaniku ja instruktori Valdo Kanguri süütust kutsest Tarzani hüpet tulla proovima. Loodus ja õhus liuglemine on ju alati meeldinud, miks mitte proovida? Nii saigi sportlik varustus selga pandud ja Padise Seiklusparki, mis asub Kallaste turismitalu maadel suundutud.

Sõbralike instruktorite Valdo ja Keio soe vastuvõtt tekitas tunde, et olen turvalistes kätes. Peale turvavarustuse külge panemist sai siirdutud sümboolsele köiega saarelt saarele hüppamise alale, millega meiega ühinenud 7a perepoeg imelihtsalt hakkama sai. Ühesõnaga algus tundus, et saab hakkama küll.

Seejärel suundusime kuiva jõeoru kohale rajatud rajale, kus teekonnaks vaid 2 trossi. Õnneks oli üleval ka üks tross, millest sai vajadusel kinni hoida. Siinkohal pean mainima, et kõrgusekartjana klammerdusin ülemise trossi külge suisa kahe käega. 

Siis suunas Keio mind Oavarre juurde, mis oli ca 7m kõrge ja mõned “okkad” küljesJ Kuuldavasti olevat siin kunagi mungad ube kasvatanud, mis 700m sirgusid!? Torm murdis neist osa maha, osadest ubadest jäid mõned varred püsti. Ülesandeks oli Oavarre otsa ronida ja seejärel oavarre otsas nn “pääsukest” teha. Oavarre otsa kuidagi värisevate jalgadega jõudsin. Uskumatuna suutsin isegi Oavarre otsas püsti tõusta, kuid pääsukest teha – ei palun mitte! Seejärel sai mõnusalt köiega Keio abil alla laskuda – parim osa ülesandestJ

Atraktsioon Rakett tundus olevat lõbus ettevõtmine, kui aga nägin, et mulle hakatakse selga ja pähe panema varustust, mis pigem kivipallurile kohane, siis hakkas süda kiiremini lööma. Eesmärgiks oli järve kaldalt hüpata pea ees teisele kaldale. Oh-sa-poiss – seda elamust. Pendeldasin maa ja taeva vahel arusaamata kus ma olen. Kas tõesti kosmoses? Mis mu nimi on? Maandumisel oli raskusi jalgade alla saamisega – ilmselt kaaluta olek oli oma töö teinud. Elamus südant ja jalgu värisema panevJ

See ei olnud veel kõik. Mulle küll mainiti, et kui Raketiga juba ära sõitsid, siis pole enam midagi hullu. Suundusime kõrge männi juurde, mis taas kuiva jõeoru kaldal. Nähes 11m kõrgusel asuvat platvormi aimasin halba. Tõesti ka siin anti kivipalluri varustus selga ja see tekitas hirmu, kuid ka uudishimu. Siiski instruktorite Keio ja Valdo õhutusel tundus, et loobuda ka ei saa. Nii sai ronitud platvormile ja värisetud männipuu ladvas nagu haavaleht. Sealt tuli lihtsalt üle ääre astuda... Misjärel sattusin vabalangemisse. Ohohoo, see oli uskumatu tunne! Süda-aiman, et jäi lihtsalt seisma. Mulle tundus, et langesin vaikusesse – tegelikult aga saatis mu langemist täiest kõrist väljuv hõige, mida ise tähelegi ei pannud. Maandumine, taas pilt veidi ees võbelemas. Siiski veidi kindlam tunne, kui peale Raketi hüpet, kuid selili olemine tundus mõnda aega kõige kindlam…

Kokkuvõttes oli ülipõnev õhtu. Lahkudes oli energia nii üleval, et oleks võinud mida iganes ette võtta. Ei tavapärast õhtust väsimust. Enesetunne lihtsalt super hea. Pean muidugi tunnistama, et Padise Seikluspargi raja suutsin läbida vaid tänu proffidele instruktoritele Keiole ja Valdole. Kindlalt on Padise Seikluspark seni kogetud kogemuste kõrval võimsaima adrenaliinilaksuga. Soovitan kõigile, kel tervis korras!

Sobib hästi klassikülastusteks, meeskonnatöö õhutamiseks ja proovile panemiseks, aga miks ka mitte sünnipäeva või poissmeeste või tüdrukuteõhtu korraldamiseks.

            

  Jaga oma kogemust!
 
  Saada e-kiri