IDEE- ja ANDMEBAAS
pidupäeva korraldamiseks

04.12 2013

Uskumatu, aga nüüd saab seikluspargis turnida ja ronida ka talvel või sügisel ja kevadel, kui väljas ohutuse mõttes on seikluspargid uksed kinni pannud. Tõesti, Tallinna Megazones on valmis saanud esimene SISEseikluspark Eestis!

Alljärgnevalt jagan mõtteid, mis mind Megazone seikluspargis tabasid. Pidupäevalisi kutsuti rada testima. Me ei saanud kutsest ära öelda ja olgem ausad - väike närvikõdi kulub alati ära!

Kohale jõudes võttis meid vastu asjalik ja meeldiv mees(nais)kond Siiri ja Marelle. Saime külge rakmed (peaaegu nagu hobustel) ja pähe kiivri. Kõigile pikajuukselistele tuletan meelde, et hea oleks kaasa võtta patsikumm - juba ohtuse mõttes. Jalga pange jalanõud, millel ei ole paks tald, kuid ei ole libedad, sest tunnetus on väga oluline. Lisaks soovitan kaasa võtta kindad, vajadusel saab ka kohapealt laenutada. Tasub arvestada, et tegemist on välistemperatuuriga siseruumiga - tuult peale ei puhu ja paksemast dressipluusist on rohkem kui küll.

Kui kõik vajalikud vidinad külge ja selga saadud, tehti meile koolitus kuidas rajal käituda, kuidas ennast kinnitada jne- mõtlesin juba...no-mis-see-siis-niiväga-ära-ei-ole! Seejärel allkirjastasime paberid, et oleme kõigest aru saanud ja rajal viibime omal vastutusel. Infoks veel, et lapsed saavad rajale alates 150cm. Lapsevanema nõusolekul ja vastutusel saavad ka natuke lühemad. 

Sisenemine seiklusparki ehmatas, oh sa raks tehasehoone. Betoonseinad ja kõrgused ja hämar – uhuuu...

Rada alt vaadates polnud väga hullugi, olen korra varem käinud seikluspargis. Üles jõudes ja alla vaadates, hakkas enesekindlus natukene kõikuma. Seistes õõtsuva puupulga peal, mõtlesin miks, miks, miks ma seda teen ja veel vabatahtlikult ??? Tundub, et peale emaks saamist on alalhoiuinstinkt kordades tõusnud . Silmi ju ka kinni panna ei saa, olgugi, et olen kinnitatud, tahaks ikka selle järgneva puupulga peale saada, mitte tühjusesse astuda. Alt vaatab vastu betoonpõrand ja uskuge, see on palju hirmsam kui tundub. Välitingimustes on samas olukorras vastu vaatamas muru. Ka mina olen lapsepõlves puuotsast alla hüpanud...aga vastu betooni ei tahaks hüpata. Kinnitan, et selline olukord  tõstab adrenaliinifaktorit mitu korda ja alla hüpata ei ole ju vaja. 

Teen enamuse radadest siiski läbi. Tegemata jätan seinaronimise, sest enesekindlus lööb kõikuma ja loomulikult leian veel teisi vabandusi, nagu libedad tennised ja mittesobilikud kindad. Lisaks tundub mulle loogikavastane astuda tühjusesse ja liuelda teise seina (Flyfox), mis on kuuldavasti seiklusraja kõrghetk. Osad rajad läbin toore jõuga (ise ka imestan, et seda veel oman), sest loogika mind radadel ei aita. 

Peale radade läbimist ja kõrgustes kõikumist, saan esimest korda sõita Segwayga. Selgituseks olgu öeldud, et tegemist on kummalise kaherattalise moodustisega, mis töötab aerojõul ja reageerib keha kallutamisele. Segwayl tunnen end kordades kindlamalt. Läbin raja mängleva kergusega jättes teised taha konutama. Olen kindel, et suvel võin vanalinna vurama minna.

Kokkuvõttes oli väga tore ja eneseületust nõudev reede õhtu, mis tegi päeva raudselt Pidupäevaks! Tõsi, keha andis järgnevatel päevadel ootamatutest kohtadest tunda andes märku, et olen liigutanud lihaseid mida muidu ei kasuta. 
Ahjaa, kui pärast tahate muljeid jagada või pidupäeva tordiga kaloreid taastada, siis selleks on seikluspargi kõrval tore ruum täitsa olemas.

Soovitan soojalt ka talveperioodil!  Uskuge- seiklused ei ole ainult lastele!

Head seiklemist!

  Jaga oma kogemust!
 
  Saada e-kiri