13.11 2013

Maskid aitavad vabaks saada iseendast!

Ethel Lillemägi, Kostüümikontor

Kas teate, kellega on kõige raskem hakkama saada? Omaenese minaga. Selle tüütu tüübiga, kes ripub nii väga selle ettekujutuse küljes, mis tal iseendast on. Kardab käituda ebakonventsionaalselt ja mõtleb alatasa, mida teised arvavad. Peab ennast selliseks ja teistsuguseks ning harva selleks, kes ta tegelikult on.

Miks peetakse karnevale?

Kui arvasite, et karnevalide eesmärk on panna lill juustesse ja siis kokteili rüübata, siis nii see pole. Karnevalid on alati olnud suurepärane võimalus saada lahti sellest ühiskondlike normide ahelatesse vangitsetud iseendast. Kas või üheks üürikeseks õhtuks.

Juba keskajal mõisteti selle fenomeni ainulaadset väärtust – ühel erilisel päeval tohtisid vaesed rikkaid pilgata, koguduseliikmed kirikuteenreid narrida, rikkad tänavatolmus tantsida. Argimured unustati ja korraks oli elu üksainus lust. Karnevali ajal olid kõik võrdsed – seisused kadusid, varandused ei omanud tähtsust ning salaarmastused lõid hõõguma.

Meie ka? Nojah, ütlete, see kõik on kuskil kaugel ja teise temperamenditüübi juures, mis see meisse puutub. Probleem on hoopis selles, et eestlane ei oska korralikult lõbutseda. See tähendab – lõbutseda nii, et ikka lõbus ka oleks. Me ripume kümne küünega iseenda küljes ja kardame, mida teised mõtlevad. Hästi mõtlevad. Enamasti ongi nii, et korraldatud karnevalil tunnevad ennast kõige halvemini mitte need, kellel on kõige totram kostüüm, vaid need, kes tulid oma parima kleidiga. Nad istuvad koos igava iseendaga, samal ajal, kui teistel kellegi teisena on ohjeldamatult lõbus.

Alustada võib ettevaatlikult. Panna näiteks pähe jänkukõrvad. Juba õige natukese aja pärast tunnete, kuidas jänes teis pead tõstab ja välja tahab pääseda. See on hea märk. Järgmine kord pange selga juba terve jänesekostüüm ja märkate üllatusega, et nii lõbus pole teil ammu olnud. Võib hüpata ja karata, kartmata vähimatki kriitikat – mida sa ühelt jäneselt ikka tahad!

Nõukogude Eestist Itaalia glamuurini

Kui vähegi elulusti, võiks karnevale palju sagedamini korraldada. Töö- ja argimurede peletamiseks pole paremat võimalust. Uus mina haarb sind nii jäägitult, et tundub, nagu poleks sul selle vana iseendaga, kellel on kotitäis muresid alailma kaasas, enam mingit pistmist.

Viimasel ajal nii populaarsed ENSV peod on hea ja lihtne variant nautida meie mineviku veidrusi, kanda naljakaid krimpleenkleite ja totraid soenguid ning käituda täie õigusega nagu  naabrinaine, keda lapsepõlvest mäletad.

Julgemad võiksid ette võtta tõelise Veneetsia karnevali, mis nõuab küll pisut eeltööd, kuid tulemus on seda väärt. Eriti sobib see glamuuri- ja dekadentsisõpradele, sest mõlemat jagub siin küllaga. Mida uhkemad tualetid, mida veidram välimus, seda parem. Maskid peavad ilmtingimata olema, neid ei võeta peast kuni peo lõpuni ja  sedagi ainult peokorraldaja loal. Veneetsia karnevali reeglid nõuavad ka, et rollis peab püsima kogu peo vältel.ja kõikide saladusi tuleb hoida. Kes kordki selle läbi teinud, jääb tingimata sõltlaseks.

Ideid, kuidas kellegi teisena ennast täiuslikult vabana tunda, on sadu – inspiratsiooni võib saada ükskõik kust, lapsepõlvest filmideni valja. Kui kostüüm seljas, on lõbus niikuinii. Muteerumine toimub tasahilju, saaliuksest astub sisse aga juba hoopis teine inimene. Vaba ja õnnelik.

Maskid ja karnevalikostüümid leiate Kostüümikontorist

  Jaga oma kogemust!
 
  Saada e-kiri