05.04 2012

on liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetavad paastuaja. Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopas on munade värvimine, kinkimine ja söömine.

Tuppa toodud pajutibud kuuluvad samuti kevadpühade juurde. Lisaks ajatatakse selleks päevaks taldrikul või kausis muru või valmistatakse okstest ja samblast pesi, kuhu on pannakse värvitud mune. Samuti ajatatakse hiirekõrvule igasuguseid oksi, millega ehtida tube.

Lihavõtte ajal oli väikesi maagilisi tavasid, mille abiga sai kindlustada edu ja tervist. Enamasti on lihavõtte ajal keskendutud isiklikule edule: tuli vara tõusta, et - nagu kujundlikult on üteldud – vanakurat ei saaks ruunanahka silmile tõmmata. Päikesetõusu eelne silmapesemine tagas tervise ja virkuse.

Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel - uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.

Toidud
Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim. Saiad. Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa. 19. sajandi eestlasele oli liha üldse harv toit, mistõttu lihatoitudega pühad olid igal juhul erilised.

Lihavõttemunad
Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis. Mitmevärvilised munad saadi vesivärve või munalakke kasutades. Täna kasutatakse lisaks vesipilte ja kleepse. Muna külge liimitakse värvitud sulgi. Munadele võid kirjutada kallima või kingitusmuna saaja nimi, joonistada südameid ja lihtsamaid pildikesi. Munadest saab osava näputööga teha tibusid, koomilisi inimkujusid või lihtsalt -nägusid, loomi kasuta vaid enda fantaasiat.

Munakoksimine
Mõned nipid: mune koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele. Setumaal, õigeusu aladel veeretati mune mäest alla või piki puust munarenni. Kelle muna teise muna vastu puutus, sai selle omale. Veeretada sai senikaua, kuni teistelt mune võideti, seejärel võis saagi kokku korjata ja järgmine pääses veeretama.

Vembud munadega
Tooreid mune sokutati neile, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm. Teine tuntud trikk oli puumuna, millega oli võimalik munakoksimisel vastased üle lüüa. Osavasti värvitud muna ei erinenud millegagi loomulikust. Usuti, et kui hoida lihavõttemuna seitse aastat, siis muutub munakollane helendavaks ja muna läbipaistvaks.

Lihavõttejänes
Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune või šokolaadimune (aeda, majja, korterisse või rõdule. Lapsed saavad neid hommikul otsida. Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572. aastast Saksamaalt.

Lihavõttemunad olid sotsiaalse suhtlemise vorm, kuulusid kinkide ja vastukinkide hulka. Mune kingitakse sõpradele, õpetajale, kuid ka ämmaemandale, samuti ristivanematele, kellelt varem oli õigus mune saada.

Allikas: Berta

Ilusaid kevadpühi!

  Jaga oma kogemust!
 
  Saada e-kiri